Minu elu kujutava kunstiga algas lapsepõlves arvatavasti sellest, et olin kultuurimaja direktorist ema, kes maalis väikelinna ürituste jaoks pilte ja plakateid, tütar. Ma ei mäleta, et oleksin kunstitundides millegi erilisega silma paistnud. See-eest märkas ema, et natuurist joonistamine ja nikerdamine tuleb mul hästi välja. Kui olude sunnil oli vaja kolida Tartusse, viiski ta mind Tartu Kunstigümnaasiumi sisseastumiskatsetele. Olin siis 12-aastane. Mind pandi joonistama kerast, kuubikust ja silindrist natüürmorti. Kuigi võrreldes paberi enda suurusega oli joonistus liiga väike, olid selle proportsioonid ja varjud tõepärased ja mind võeti vastu. Tänan väga kunstiõpetajaid Niina Freibergi ja Üllar Sillaotsa.
Ka peale gümnaasiumi lõpetamist oli ema see, kes registreeris mind Tartu Kõrgema kunstikooli maali ja maalingute restaureerimise erialale. Tänan südamest ka selle kooli kõiki õpetajaid. Peale kõrgkooli lõpetamist alustasin hoopis teistsuguste piltide loomisega, mida minu mees kutsus “liimiproovideks”.
Nendel monokroomsetel piltidel kujutasin väikeseid naisfiguure koos piltidele liimitud putukate ja žilettidega, liblikate ja tablettidega, ruutude ja raamidega. Sekka ka mõned suured naisfiguurid.
Need tööd olid omakorda inspiratsiooniks kolm aastat hiljem minu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õppimise ajal alguse saanud värvinimetusi kandvate tantsulavastuste sarjale. Peale teise kõrgkooli lõpetamist ja esimese tütre sündi käekiri taas muutus, sest soovisin ära kasutada kõikvõimalikud õlipastellide jäägid, mis veel alles olid. Liimiproovid asendusid segatehnikas värviliste pastellpiltidega ja ruudud ning raamid hoopis ringikujuliste mandalatega. Teise tütre sünni järel tekkis idee rakendada taaskasutust ja hakkasin looma mänguasjadest mandalaid.
