Minu elus on olnud lühikesi perioode, kui olen tegelenud lisaks tantsimisele ja maalimisele ka muu käsitööga. Ei midagi enneolematut. Lihtsalt hetke vaimustus millestki. Või puhas soov/vajadus midagi parandada, endale meelepäraseks vormistada või puudu olev ise teha. Muidugi oli enne laste sündi rohkem aega nokitsemiseks kui praegu. Ideed on kõigile tuttavad, aga käekiri ikkagi erinev ja ehk sütitab tegutsema.
Ehted
Koroona-aegne käsitöö. Langetasime üraskite elutegevuse tagajärjel kuivanud kuuse oma kodutalu väga vanas kuusehekis ja nii see koor mulle silma jäigi. Ja kuna aega oli 2020.-nda aasta kevadel kodus istudes piiramatult, siis nokitsesin omaette ja koos lastega.
Lapse soovil, et laadal müümiseks ehteid meisterdada, ostsingi polümeersavi. Laadale me siis ei jõudnudki, sest ühiselt loodud toodang ei valminud väga kiirelt. Pakend, puhas taaskasutus, kuid eriti veetlev, samuti mitte.
Kuuseehted
Neid tühje guaššvärvipurgikesi ära visata oli nii ebameeldiv. Plastikut kuusel ma just hardunult ei vaadanud ja esimesed ehted valmistasin õues oleva lumemarjapõõsa külge. Ikkagi ilmastikukindel. Aga kui lapsed ka viimastest purkidest neid riputisi juurde meisterdasid, ehtisime nendega hiljem juba tubase kuuse. Nüüd ostame värvi suuremates tuubides ja segame vajaliku tooni ise kokku.
Inglid
Lastega koos voolides tuli ühest saviplönnist välja Ingel, mis jäi meie kodu valvama. Selle järel sai paar Inglit küünlaalustena sõpradele kingiks tehtud ja siis juba üle kahekümne Tänuingli armsatele Hooandijatele voolitud.
Kotid
Pärast Vanemuise Tantsu-ja balletikooli lõpetamist, kui oli veel üks aasta kõrgkooli diplomi kätte saamiseni jäänud, loobusin teatrisse tööle minemisest ja tekkis tohutult vaba aega. Et igatsust tantsimise järele leevendada hakkasin tegema käekotte. Peamiselt endale, kuid seejärel tulid ka tellimused.
Esimene kott sai tehtud Tartu Kõrgemas kunstikoolis kolmanda kursuse vaba aine (nahakunst) raames. Sealsete masinate all said õmmeldud ka teised nahast kotid.
Hülgenahast kotid on tehtud vanast mantlist,
mida seljas kanda enam polnud võimalik.
Nahast kott, mille esiküljel olev pilt on lõigatud
vanast dressipluusist ja tikitud pärlitega.
Nahast kott, koos tikitud indiaani pärase mustriga, mille kangale kandmiseks õppisin ära eesti rahvakunsti tikandite mustri riidele kandmise meetodi.
Endale rohelistest vildi ribadest õmmeldud kotiga kooli minnes
soovisid kursuse kaaslased midagi sarnast omada.
Kui sain kuldsete kingade omanikuks, vajasin loomulikult kuldset kotti
ja ma ei peljanud selle õmblemiseks kasutada vanu kohvipakke.
Bambusest sangad inspireerisid vanast jakist uut kotti õmblema. See oli üli lihtne, sest taskud ja nööpaugud (rinna esitükil, millega kotti sulgeda) ning nööpidega käiseotsad (millest said ägedad küljed) olid ju juba valmis.
Lihtsalt veidi harutamist ja lõikumist.
Vanavanavanaema (loe Mamma) õmmeldud padjakattest tehtud kott.
No kuidas sa viskad sellise käsitöö, kus igal ribal oli tema jaoks kindlasti oma lugu, minema.
Kaasaskantav ikoon(kott), mis on maalitud kasutatud veinikastile munatemperas.
Sigarikarbist palus endale koti teha minu õde. Mõned vajalikus suuruses reprod Eduard Wiiralti töödest „Naised silindritega” ja „Kabaree”, paar kihti lakki ning puust pärlitest sang ja ongi taaskasutus ning omanäoline kott olemas.
Vanast kampsuni esitükist kott, mille teine külg sai sitsisatsiline.
Jalanõud
Kui koer mu talvesaabastelt hülge naha pealt ära näris, otsustasin kingad hoopis laheda riidega katta ja neist said mu lemmik ning enim komplimente saanud jalanõud.
Veel üks vahva lugu koera poolt näritud kingadega. Ostsin kingad. Ei olnud millegagi kanda. Õmblesin kleidi, aga polnud sobivat kotti. Ei saanud ikka kanda. Õmblesin ise sobiva koti, aga siis näriski koer veidi kingi. Ikka ei saanud kanda, enne kui tuli kingad ka teatud kohtadest üle katta.
Otsustasin saapa ülemises ääres mind mitte kõnetanud mustri nööpide ja pitsiga katta ning minu nägu jalavarjud olidki sündinud.
Kui kingadelt olid originaal pandlad kadunud ja kui ämm pärandas merevaigust kee, siis sündisid uued „pandlad”.
Kui soovisin luitunud roosale erilist kärtsu lisada, siis oli seda lihtne paari kunstroosiga teha.
Ma ihkasin pikalt kirjusid suviseid jalavarje, kuid ei ilmunud need minu teele. Siis märkasin ühes teise ringi poes must valge mustriga kingi. Need olid jalas hoolimata kõrgest kontsas väga mugavad ja mõistsin, et need maalin ise kirjuks.
Kammid ja kõrvarõngad
Kuidas teha flamenkokamme, mille piid ei lähe katki, kui tantsides käsi peas olevat kammi tabab või kui autosse istudes unustad, et sul on ehe juustes? Selleks on vaja plastist tühje, majoneesi või šampooni pudeleid, kavandeid ja teravat nuga. Või kuidas püsivad kõrvas iga flamenkokostüümi juurde loodud klõpsuga (kui sul pole kõrvaauke) kõrvarõngad.
Vastus on, et kahepoolse teibiga. Flamenkotantsu esinemiskostüümiga sobivaid kõrvarõngaid teen endale siiani. Varem soetasin teise ringi poest klõpsu ja nikerdasin ripatsi ise või maalisin. Nüüd on klõpsude valik suurem ja saab lihtsamini hakkama.
